Ma läen ja ma läen, kuni lõpuks näen, mu ees on enda jäljed…
Ma ei ole nii kaua regulaarselt jooksmas käia saanud.
Eelmise aasta lõpus õnnestus mul pärast kurnavat viljatusravi protsessi positiivse rasedustestini jõuda. Oma varasemat ajalugu teades otsustasin kohe rahulikumalt võtma hakata. Esialgu käisin küll igapäevaselt jalutamas, aga ühel hetkel lõppes seegi.
Ja siis, vaatamata kõigile pingutustele minu rasedus katkes. Minu tütreke sündis vaikselt märtsi viimastel päevadel ja maetud sai ta oma vennakese kõrvale.
Ja nüüd alustan ma jälle. Alguses kõnnin, kuni ühel hetkel jälle joosta jaksan. Täpselt nagu ma oma leina võtan, ikka sammukaupa edasi liikudes. Olen enda vastu hea ja lahke. Kui jõuan joosta, siis jooksen, kui ei, siis kõnnin…nagu ühes laulusalmis on öeldud, et ma läen ja ma läen, kuni lõpuks näen, mu ees on enda jäljed…