On aasta lõpp ja käes kokkuvõtete aeg. Minu jaoks oli 2020 väga töine ja toimekas aasta. 2020. aasta alguses alustasin tööd vanemlusprogrammi “Imelised aastad” koolitajana. Jaanuaris toimus MTÜ Vaikuse Lapsed poolt korraldatud väljaõppepäev uutele mälestustekarpide töötubade juhendajatele, et viia mälestustekarpide tegemisi oma töö- või kodukohta, Loe edasi

Kui minu lapse sünnist ja surmast olid möödas mõned kuud, olin kokkusaamisel, kus ühele inimesele, kes just emaks oli saanud, helistada ja lauldes õnne soovida taheti. Kui ma sellest mõttest kuulsin, tardusin nagu soolasammas. Ma leinasin veel ja mulle tegi väga haiget teiste rõõm… Kui Loe edasi

Kõige haledamini olen ma end tundnud IVF-ravi süstide tegemise ajal. Täisringi esimene süst on kõige keerulisem, sest see on iga kord üle tüki aja esimene ja on alati meelde tuletanud minu keha ja eelmise katse ebaõnnestumist, samuti kogu selle üles-alla teekonna uut algust. Olen tihti Loe edasi

Mul avanes tore võimalus veebi vahendusel kohtuda Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ämmaemanda eriala üliõpilastega. Tunni aja jooksul tuli juttu leinast ning leinaga toimetulekust, tutvustasin Vaikuse laste MTÜ-d ning jagasin oma lugu, et kuidas selleni, millega oma elus tegelen, jõudsin. Aitäh kuulajatele usalduse eest.

Üks palju valu ja sisemist konflikti tekitanud teema lapse sünni ja minul koos sellega emaks saamise puhul olid õnnitlused. Lapse sünd peaks olema rõõmus sündmus. Aga kui laps sünnib palju enne õiget aega ja sureb või ta sünnib haigena ja sureb või ta sünnib surnult, Loe edasi

Olen alates 1. aprillist 2020 iga päev jooksmas käinud, mõnel juhul ka kõndimas, kui keha pole aktiivse viljatusravi katse tõttu joosta lubanud. Jooksen (või kiirkõnnin) iga päev 20 minutit, sest see annab mulle energiat ning aitab mõtteid korrastada. On üks ütlus: „Kui otsite loovaid mõtteid, Loe edasi