Raamatusoovitused 2021

Olen sel, 2021. aastal lugenud mitmeid häid raamatuid. Suures osas on minu eelistus lugeda selliseid teoseid, kus on juttu surmast ja leinast, raskete olukordadega toimetulemisest. Loetud raamatud on olnud head, olen neist teinud kokkuvõtteid oma Facebooki lehele Viljatusnõustaja ja leinanõustaja Triinu Tints

Jagan kokkuvõtteid ka siia.

Raamatusoovitus – Edith Eger “Kingitus”

Autor räägib raamatus kaheteistkümnest õppetunnist, mis aitavad muuta mõtteid ja käitumismustreid, mis inimesi mineviku vangis hoida võivad. Iga peatüki lõpus on praktilised soovitused, võtmed, millega end aidata.

“Minu kogemuse järgi küsivad ohvrid: “Miks mina?”. Ellujääjad küsivad: “Mis edasi?””

***

“Kui oleme harjunud oma tundeid eitama, võib olla raske tuvastada, mida me läbi elame, rääkimata sellega silmitsi seismisest, selle väljendamisest ja viimaks sellest vabanemisest.”

***

“Süütunne on minevikus. Mure on tulevikus. Ainus asi, mida sa muuta saad, on olevik.”

***

“Lein aitab meil silmitsi seista sellega, mis juhtus või ei juhtunud, ja sellel viimaks minna lasta. Ja see teeb ruumi märkamisele, mis on, ja otsustamisele, kuhu siit edasi liikuda.”

Raamatusoovitus – Christie Watson “Hoolivuse keel”

Tegemist on autobiograafilise raamatuga, milles meditsiiniõe ametit pidav raamatu autor juhatab lugejat inimese sünnist surmani ning erakorralise meditsiini osakonnast morgi. Raamatu näol on tegemist muljetavaldava sissevaatega hoolivusest, kaastundest ja headusest kantud elukutsesse ning selle telgitagustesse.
“Uuringutes on kindlaks tehtud, et enneaegsete laste emadel esineb sünnitusjärgset depressiooni kaks korda sagedamini kui normaalse sünnituse korral. Kujundlikult öeldes pooldub hing lapse sündimisel kaheks: seepärast ongi kaasnev valu niivõrd suur. Kui Joy ei saa last süles hoida, on tal üks pool iseendast puudu. Pojast ei saa tervikut enne, kui ema on ta sülle võtnud. Ega ka emast.”

***
“Ma ei ütle Aaroni emale, et Aaronil läheb kõik hästi. Ma ei ütle seda enam kunagi ühelegi sugulasele: olen oma õppetunni saanud. Sest keegi ei saa midagi ette teada.”

***
“Mulle meenub esimene sünnitus, mida ma pealt nägin. Kuidas me sünnime ja kuidas sureme. Kõige inimlikumad oleme me just siis, kui see kõige vähem välja paistab.”

***
“Leina võib küll mõnda aega alla suruda, ent lõpuks jätab see oma jälje.”

Raamatusoovitus – Naatan Haamer “Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad”

“Alati ei pea tundeid sõnadesse panema või ka neid emotsionaalselt välja elama ehk emotsioneerima. Tunnetega tegelemine võib tähendada ka füüsilist tegevust. Tunnete mahalaadimiseks sobivad suurepäraselt mitmesugused kehaliselt aktiivsed ettevõtmised. Loomulikult on igasugune sportimine ja füüsiliselt aktiivne töö hea vahend tunnete tuulutamiseks. Samuti aitab ka vähem pingutust nõudev füüsiline aktiivsus: jalutamine, basseinis suplemine, saunas vihtlemine, võimlemine, hingamisharjutused.”
/—/
“Ometi ei piisa sellest, kui rassimine jääb pelgalt vaid füüsiliseks tegevuseks – selleks et see tegevus mõjutaks meie tundeid, on vaja selle tegevuse ajal olla teadlikult kontaktis oma tunnetega. Rassimine peab olema suunatud ja mõtestatud. Mul on tarvis teada, mida ma parajasti maha või välja rassin.”

Raamatusoovitus – Christy Lefteri “Aleppo linna mesinik”

See on väga ilus raamat, mis kõneles kurbusest ja lootusest, armastusest ja kaotusest, pimedusest ja valgusest. Sõjast ja valust ja leinast.

“Kui sa kuulud kellelegi ja teda enam pole, kes oled siis sina?”

***

“Pomm ei teinud mind pimedaks,” sosistab ta. “Nägin Sami surma. Ja siis läkski kõik minu ümber mustaks.”

Raamatusoovitus – Annika Laats “Valgus läbi mõrade”

Raamatuga umbes poole peal olles võtsin telefoni ja helistasin Annika Laatsile, et teda tänada. Tänada nende mõtete eest, millest ta kirjutab ning mida jagab. Nii väga puudutasid need mind.

“Meie koolides on kasutusel inimeseõpetuse õpikuid, kus tõdetakse kahetsusega, et tervisest kõneledes peetakse üldjuhul silmas ennekõike füüsilist tervist ning jäetakse tagaplaanile inimeseks olemise muud tahud, nagu sotsiaalne ja vaimne tervis. Ja ometi keskendutakse ka neis õpikutes ca 95% ulatuses füüsilisele tervisele. Isegi üdini tervisliku toidu peal kasvava lapse hing võib olla kroonilises näljas. Ja sageli jääb see märkamata, sest me pole andnud talle sõnavara, et sellest näljast kõneleda. Ta ei tea, et see on nälg ja et sellest tohib märku anda, sest me räägime liiga vähe sellest, mis meil hingel ning mida me tegelikult tunneme.”

***
“Aga meie tahame olla jumalad oma elus ja me tahame olla päästjaks neile, keda me armastame. Kõigest kurjast tahaks kalleid ära päästa, kõigest kuristikest neid eemale juhtida – tahaks neid kaitsta ja kanda. Ja kui meil see ei õnnestu, siis tunneme, et see on meie süü. Näib olevat meie süü, kui meie lapsi tabab mõni tõsine haigus või kui nende tee osutub keerulisemaks, kui me tahtnud oleksime. Meie ränk süü näib olevat, kui mõni meie lähedastest enam elada ei jaksa ja käe oma elule külge paneb. Meie süü, sest me ei suutnud neid päästa. Me oleme jumalatena läbi põrunud. Üritus olla jumal, olla teise inimese päästja, on eos läbi kukkunud, sest see koorem on liiga ränk, et seda kanda. Ja selles on suur annus kõrkust, sest … me ei ole jumalad.”

***
“Siin on mu killud: mu rõõmsad ja kurvad, mu erksad ja tuhmid. Minu elu killud. Ja siin on mu mõrad, mis räägivad mu kukkumistest ja murdumistest, mu praod, mis kõnelevad mu eksimustest ja valust, mida ma olen põhjustanud. Siin nad on – mõned paranenud, ehk isegi kuldse liimiga kaetud, mõned ikka veel valusad ja marraskil. Ma ei taha neid varjata ega peita neid petliku fassaadi taha. Ma olen habras ja mõrasid täis, ning läbi nende mõrade saab valgus sisse tulla.
Ja läbi nende mõrade võib valgus jõuda uuesti välja, teiste mõranenuteni.”

Raamatusoovitus – Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”

Tegemist on autori autobiograafilise esseekogumikuga, mille läbivaks teemaks on jooksmine. Ja kirjutamine. Ja elu üldse.

“Nii saigi igapäevasest tunniajasest jooksust see aeg, mis võimaldas mul olla omaette. Vähemasti jooksu ajal ei tulnud mul kellegagi rääkida või kellegi juttu kuulata. Piisas enese ümber ja enese sisse vaatamisest. See on minu jaoks väga väärtuslik aeg, mis aitab mul hoida vaimset tasakaalu, ja mul oleks sellest väga raske loobuda.”

***
“Tõepoolest, millest ma siis ikkagi mõtlen, kui ma jooksen? Kui aus olla, siis mul pole aimugi.
Kui ilm on külm, siis loomulikult mõtlen ma natuke sellest, kui külm mul on. Kui ilm on palav, siis natuke sellest, kui palav mul on. Kui ma olen parajasti kurb, siis mõtlen natuke oma kurbusest, ja kui olen õnnelik, siis natuke oma õnnest.”

***
“Selleks et aru saada, kas miski on õiglane või mitte, tuleb asju hinnata pikemas perspektiivis.”

***
“Jah, kui mõni protsess lihtsalt ei allu muutustele, ning kui sul tuleb sellega koos eksisteerida, siis polegi muud valikut, kui visade korduste abil ise muutuda (või moonduda) ja lasta sel protsessil iseenda osaks saada.”

***
“Kas meie mõtted tõesti lihtsalt lakkavad olemast, kui meie keha sureb?”

Raamatusoovitus – Anders Hansen “Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad”

Raamat räägib sellest, kuidas liikumine ja füüsiline aktiivsus meie enesetunnet parandab. Igasugune liikumine ja treening on suurepärane antidepressant. Piisab vaid 30 minutist päevas, et oma enesetunnet parandada.

“Tänapäeval teab igaüks, et depressiooni saab ravida rohtudega. Paljud teavad ka, et liikumine ja treening parandavad enesetunnet, aga enamik ei tea, kui palju need enesetunnet parandavad ja seda, et treening ise ongi depressiooniravim.”

***

Aju saab nooremaks treenida
Stressi eest saab ära joosta
Treening on looduslik keskendumist soodustav ravim
Treening on antidepressant
Treening soodustab uute ajurakkude teket

Raamatusoovitus – Jaan Tammsalu „Surm on edasitee“

Raamat kõneleb surmast, matusest ja leinast usu võtmes. Raamat võib esmapilgul morbiidne tunduda, aga tegelikult ei ole ta seda mitte. Surm on elu loomulik osa ja autor räägibki sellest niimoodi.

„Elu on meile antud elamiseks. Ka surm on meile ette antud. Selle jaoks, millega me elu alguse ja suremise vahepealse aja täidame, on meile antud väga palju häid vahendeid.“

***

„Väiksete laste, noorte inimeste minek tuletab meile meele seda, mida meil oleks kõige rohkem vaja, ja esitab küsimuse, kas me oleme teinud seda, mida tegelikult kõige rohkem vajame, või oleme teinud asju, mida eriti ei ole tarvis. See on küsimus meile. Ja mitte selleks, et me ennast surnuks süüdistaksime, kui taipame, et oleme mingid olulised asjad tegemata jätnud, vaid selleks, et märgata neid inimesi, kes on veel meie kõrval – et me nende puhul seda tegematajätmist ei kordaks.“

***

„Lein on midagi loomulikku. Kuidas saakski teisiti, kui keegi on olnud kallis ja ta siis läheb?“

***

„Vaikus on kingitus, mida me võiksime endale kinkida, kui oleme kedagi kaotanud. /—/ Vaikuses saame end mõtelda ka kurbadena õnnelikeks. Vaikuses võib tulla ilusaid mõtteid. Kinkige endale vaikust!“

Raamatusoovitus – Heidit Kaio “Vestlused Priiduga. Lahutus”

Raamat räägib lahkuminekust ja lahutusest, mis võib tuua kaasa leina. Leinatakse olnut, suhet, kaaslast ja iseend lõppenud suhtest. Ka lapsed, kui nad suhtest on alguse saanud, võivad leinata. See, millega on harjutud, muutub.

Kindlasti ei ole see raamat ainult neile, kel paarisuhteprobleemid. Tegemist on ühe elutarga ja -kogenud naise tasakaalus ning arukate mõtetega, mida sobib lugeda kõigil inimestel, kas paarisuhtes või mitte.

“Samal ajal on teised inimesed me ümber, kelle elu on pööratud pea peale. Lähedase kaotus, lahkuminek, armastus ja mittearmastus võtavad iga sekundi ööst ja päevast. Ja veel millise sekundi!”

***
Vähestel õnnestub elust nii läbi põigelda, et ei puudu kokku ühegi suurema kriisiga. Ühel või teisel moel – kas armastuses, suhetes lastega, vanematega või tabab sind või su lähedasi kuri haigus.”

***
“Enamasti ei leina lahkuminejad mitte teise poole erakordset isiksust, vaid seda kooslust, mis üheskoos moodustati.”

***
“Kui su teele satub inimesi, kel on rasked ajad, ja sul on sarnane kogemus, siis on tark pakkuda abi. Ta usaldab, kui teab, et oled olnud samas mülkas. Inimestel pole sageli vaja nõu, vaid tuge ja teadmist, et keegi on olemas, kes kuulab ja mõistab.”

***
“Kriisis, aga miks mitte ka muul ajal, saame jagada oma elu tükkideks. Kui mõni jupp pole hetkel rahuldavas töökorras, siis ei tähenda see, et kogu meie elu ei toimiks. Samas on oluline, et me ise ei tõmbaks kõigi kastide sisu korraga mööda tuba laiali.”

***
“Teinekord küsitakse: kuidas saada lahkuminekust üle? Mõtlen, et polegi vaja saada. Seljataha jääb ju erakordne ajajärk, millel on väärtust ka 20 aasta pärast. Pigem võiks jagada elu etappideks. Nüüd algab uus. Tulekski võtta nii, et algab uus elu.”

Raamatusoovitus – Inna Narro „Kingin su aastatele elu“

Raamat on koostatud psühholoog Inna Narro poolt, kes töötab vähihaigete inimestega. Raamat sisaldab endas mõtteid elust ja elamisest neilt, keda meie seas enam ei ole.

Kogu raamatu müügitulu läheb vähiravifondile Kingitud Elu.

„Uskumatu on see, kui palju head võib üks inimene su ellu tuua lihtsalt sellega, et ta on olemas.“

***

„Mida vähem sõnu, seda rohkem mõtteid. See ongi vaikimise võlu.“

***

„Väga tähtis on armastada neid inimesi, kes on end sinu hoolde usaldanud.“

***

„Kui sünnist ei ole saadud kõrvale hiilida, siis ei saa ka surmast kõrvale hiilida.“

***
„Haruldane võimalus on olnud sündida inimesena.“

Raamatusoovitus – Marianne Cronin „Lenni ja Margoti sada aastat“

Minu selle aasta viimane ja parim lugemiselamus.

Ühes raamatut ja autorit tutvustavas artiklis on öeldud, et see raamat räägib küsimustest, mis puudutavad meid kõiki – saatusest, valikutest, ettemääratusest ja usust. See räägib kaasaja maailmast ühe noore inimese silme läbi, aga ka pika elu jooksul omandatud kogemustest. Sellest hingesoojast ja elujaatavast raamatust leiab abi ning tuge ka elu kurbade hetkedega toimetulekuks.
Soovitan südamest!

“Kusagil seal välises maailmas on inimesed, kes on meie elusid mõjutanud, meid armastanud või meie eest põgenenud. Nende kaudu elame edasi. Kui minna kohtadesse, kus oleme käinud, on võimalik kohata kedagi, kes möödus meist kunagi koridoris, kuid unustas meid juba enne, kui olime läinud. /—/ Kuid sellest ei piisa. Ei piisa sellest, et olime osake olemasolemise suures järjepidevuses. Ma tahan – me tahame enamat. Tahame, et inimesed tunneksid meid, teaksid meie lugu, teaksid, kes me oleme ja kelleks me saame. Ja teaksid ka pärast meie lahkumist, kes me olime.”

***
“Silitasin Davey pead, andmaks talle teada, et olen endiselt seal. Ja selleks, et mina saaksin kindel olla, et tema on ikka seal. Panin käe ta pisikesele rinnale ja tundsin seda tema õrna hingamise taktis tõusmas ja langemas. Kuidas võis tema südamega midagi valesti olla, kui ometi tundsin, et see lõi tugevamalt kui mu enda süda? Sulgesin vastumeelselt silmad. Lasin pisaratel langeda oma käsivarrele ja käisele ning silitasin tema juukseid, suudlesin ta põske ja rääkisin talle veel lugusid maailmast, džunglitest, loomadest ja tähtedest.”

***
„Kas tead,“ küsis ta aeglaselt, „et kõige selgemini nähtavad tähed on tegelikult juba surnud?“
„No see on küll masendav.“ Tõmbasin oma käe ära.
„Ei,“ lausus ta õrnalt ja pistis oma käe mulle käevangu, „see pole masendav, see on ilus. Nad on juba kes teab kui kaua kadunud, kuid meie näeme neid ikkagi. Nad elavad edasi.“

Lõpetuseks veel üks vaatamissoovitus “Eesmärk: leida rõõmu raskel ajal”

Tegemist on filmiga film Tema Pühadusest dalai-laamast ja peapiiskop Desmond Tutust, kes räägivad, kuidas tunda elust rõõmu ka kõige raskematel aegadel.

“Heaolu on oskus, mida saab õppida ja arendada. Saame seda kasutada selleks, et elada õnnelikumalt. Esimesed inimesed ei teadnud hammaste pesemisest midagi. Hambapesu on õpitud käitumine, mitte osa meie genoomist. Kui veedaksime kas või sama aja, mille kulutame hambapesule, oma vaimsele tervisele, oleks maailm hoopis teistsugune paik.”

***
“Tunded. Tunnete üle pole meil võimu. Valu on ikka valus. Seda tuleb endale tunnistada.”

Desmond Tutu

***

“Rõõmu tundmiseks peame püüdma elada kaastundlikult.”

***
“Kõik inimesed on ühesugused. Me kardame valu, hirmu, õnnetust ja ihkame olla õnnelikud, leida elule mõte, leida armastus. See ühendab meid kõiki, ükskõik kust me pärit oleme. See on osa inimloomusest.”