Tema viimasel elupäeval paitasin teda veel, sel korral siis hüvastijätuks…

Ühel neist kuuest päevast lastehaiglas oma pojakese voodi veerel istudes ütles intensiivraviarst mulle, et kui ma soovin, võin oma last puudutada, paitada. See pakkumine ehmatas mind tugevasti, minu esimene reaktsioon oli kindel ei. Ta oli nii pisike, õrn ja habras, tema nahk oli läbipaistev just nagu õhuke pärgament, lisaks kõik need juhtmed ja torud. Kartsin, et teen ta lihtsalt katki.

Arst, sellise otsekohese olemise ja ütlemisega vastas seepeale, et eks te ise teate, teie enda laps. Tema sõnad tekitasid mulle süütunnet. Et kuidas mina, ema, siis oma last puudutada ei julge. Istusin ja mõtlesin, kogusin julgust ja ühel hetkel ütlesin õele, et olen nüüd valmis.

Mäletan, et kui sõrmedega pojakese ihu puudutasin, sain just kui elektrilöögi. Tegelikult olin teda ju väga hoida tahtnud ja nüüd sain korraks õrnalt puudutada. Ja ma kartsin… pelgasin, et äkki teen talle haiget.