Mõni hetk on kohe väga väga…

Täna on minu ema sünniaastapäev. Kui ta elaks, saaks ta 55-aastaseks. Nii noor inimene oleks ta… Ma olen unustanud tema sünniaasta, pidin selle täna välja otsima, et teada saada. See on märk sellest, et elu läheb edasi… aga see on võtnud aega. Selleks, et elu edasi läheks, tuleb seda aega endale võtta ning võimaldada.

Ta suri 38-aastaselt. Minul on selleni veel kolm aastat minna.

Kui ma mõtlen sellele, milline oli tema minuvanuselt, 35-aastaselt… kui erinevad võivad olla elud. Ma olin 15, kui tema oli 35. Mäletan ema joomatsükleid, erinevaid imelikke mehi meie kodus, võlgades olemist… raske oli, valus oli, süü oli, häbi oli.

Olen tänulik enda elu eest, selle eest, et ma olen ümbritsetud headest inimestest, olen end aidanud ning lubanud aidata. Olen tänulik selle eest, kes ja kus ma olen. Näiteks sain eile ja täna oma õpilastele rääkida leinast ja kaotusest, et lein käib kaotusega kaasas, leinata on vaja lubada, et saaks terveneda. Olen tänulik, et mulle on antud võimalus seda teha.

Viimastel aastatel olen palvetanud, et mulle näidataks teed, mind hoitaks sellel rajal, mida ma käima pean, mis on mulle mõeldud. Et kui ma saan midagi teha, oleks mul võimalus teha.

Viimased aastad olen ema sünniaastapäeval kuulanud üht lugu – The Beatles „Here comes the sun“. Minu jaoks on selles usku, lootust ja armastust.

„It’s been a long, cold lonely winter
It feels like years since it’s been here
Here comes the sun
It’s all right“