fbpx
Alustuseks
jaanuar 29, 2019
Ajaleht Sakala kirjutas raseduskriisi nõustamisest
oktoober 21, 2019

Sel nädalal oli rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev.

See päev puudutab mind, sest ka minu ema tappis ennast ära. Mu ema oli enesetappu tehes 38-aastane noor naine. Mida aasta edasi ma ise sellele vanusele lähenen, seda sügavamalt juhtunu mind mõtlema paneb.
Tean, et pärast ema surma tundsin ma häbi. Häbi seepärast, et minu ema oli ennast ära tapnud. Ma ei julgenud ega tahtnud sellest rääkida. Ja minu õnneks (tegelikult siiski kahjuks) keegi väga ei küsinud ka. Minult ei uuritud, et kuidas mul läheb, kuidas ma hakkama saan. Ma olin üksi.
Tundsin ka sügavat süüd. Süüdistasin ennast, et ma oleks pidanud teda rohkem kuulama ja mõistma. Et mina, vaevu 18-aastase noore tüdrukuna, oleksin pidanud tema jaoks rohkem olemas olema.
See süü- ja häbitunne saatis mind pikalt, alles mõned aastad tagasi jõudsin niikaugele, et saan kõva häälega välja öelda, ilma et klomp kurku tõuseks, et mu ema tappis ennast ära. Ja et mina ei ole selles süüdi.

“Avalikkuses kehtib endiselt arvamus, et suitsiid on midagi, millest ei sobi rääkida. Vaikimine aga ei aita kaasa probleemi lahendamisele. Seda tõestab ka asjaolu, et viimase kümne aasta jooksul ei ole suitsiidide arv Eestis langenud,” rääkis peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa. Tugevalt on puudu ka ennetustegevustest. “Aastas sureb läbi enesetapu 200 inimest, uuringute kohaselt mõjutab üks enesetapp sügavalt kuni 60 inimest. Hinnanguliselt on Eestis iga enesetapu kohta 25 katset. Selge on see, et probleemiga on vaja tegeleda juba ennetavas etapis,” lausus Oidermaa.

Rohkem on võimalik lugeda siit.

Mul on hea meel, et suitsiidist räägitakse. Ja et räägitakse ka suitsiidiohvrite lähedastest. Lähedastele jääb suitsiidi järel tohutu koorem kanda. On oluline, et suitsiidiohvrite lähedased ei jääks üksi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga