Elu pärast…
Kui minu lapse sünnist ja surmast olid möödas mõned kuud, olin kokkusaamisel, kus ühele inimesele, kes just emaks oli saanud, helistada ja lauldes õnne soovida taheti. Kui ma sellest mõttest kuulsin, tardusin nagu soolasammas. Ma leinasin veel ja mulle tegi väga haiget teiste rõõm…
Kui minu laps sündis, ei helistanud ega laulnud mulle keegi. Mäletan peas kihutavaid mõtteid, et minu laps alles suri ja nüüd pean ma hakkama kellelegi laulma, et talle lapse sünni puhul õnne soovida.
Põgenesin ruumist pisarsilmil.
***
Olin loengus ja kuulasin oma kursusekaaslase ettekannet. Kui ta oma jutu ära oli rääkinud, algas küsimuste-vastuste voor. Ta sai tehtud töö eest kiita ja töö oligi hea. Ta oli sel ajal lapseootel ja ühel hetkel ütles ta, et rasedus, emaks saamine ja lapse tulevane sünd on muutnud teda palju enesekindlamaks.
Istusin temast kolm rida eemal ja pisarad valgusid mu silma.
Minu lapse surm oli minult viinud enesekindluse, turvalisuse ja jõu. Ma olin läbi kukkunud. Mu keha oli mind ja mu last alt vedanud, sest minu keha suutmatuse tõttu pojake ju nii pisikesena sündima pidigi.
***
Üks esimesi kohti, kus pärast lapse surma käisin, oli hambakliinik. See oli mulle seetõttu raske, et viimati käisin seal mitte kaua aega tagasi rasedana, aga nüüd istusin kabineti ukse taga tühja süle ja valu täis hingega.
Mäletan, et lapseootel olles nägin sealsamas üht tuttavat, kes tuli mind tervitama ja mulle õnne soovima. Nüüd aga pelgasin, et äkki keegi näeb mind, äkki hambaarst küsib midagi. Ma olin ju läbi kukkunud…