Seksuaalharidusest ja vanemaharidusest
Eile päeval vaatasin ja kuulasin oma õpingute raames Jaan Aru loengut sellest, kuidas aju õpib. Aru ütles seal järgmiselt: „Aju on väga vinge masin, aga ta ei ole mõeldud selleks, et mingisuguseid fakte pähe ajada. Ajule jäävad kiiresti meelde näiteks asjad, mis on seotud mingi emotsiooniga /—/. Emotsioonid on väga tugev relv, mille abil teavet paremini salvestada.“
Pärast seda, õhtul, vaatasin „Suud puhtaks“ saadet, kus räägiti seksuaalkasvatusest ja sellest, kuidas kaitsta lapsi seksuaalse väärkohtlemise eest. Mind pani väga imestama, ja seda negatiivses mõttes, et perekonnaõpetuse kursust on gümnaasiumis kolme aasta peale 35 akadeemilist tundi ja nende tundide peale räägitakse kõigest ja korraga – nii perekonnast, seksuaalsuhetest, lapsevanemaks olemisest ja veel paljust muustki. Mul tekkis küsimus, et kui palju ja mida siis õigupoolest nendest olulistest teemadest üldse rääkida jõuab?
Tegutsen ise lapsevanemlusprogrammi „Imelised aastad“ koolitajana ja näen, kui oluline ja väärtuslik on koolitusel osalejate jaoks vanemaharidus. Seda peaks olema rohkem, et oleks enam teadlikkust, mis tihtilugu on võti murede ennetamiseks või ka juba tekkinute lahendamiseks.
Kas siis ei võiks tühja tuupimise asemel õpetada noortele elamiseks ja hakkamasaamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi? Kuidas piire seada, kuidas ennast ohtude kaitsta, milline on turvaline suhe, keha muutumine murdeeas on okei, mida on sobilik internetis teha või jagada, toimetulek kriisidega, enda vaimse tervise toetamine, kust saada abi ja nii edasi…
Ühte asja olen veel tajunud. Palju räägitakse sellest, kuidas end soovimatu raseduse eest kaitsta. Jah, olen nõus, seda peabki tegema. Aga väga vähe räägitakse sellest, kuidas oma viljakust hoida. Ka see on oluline, kui ühel hetkel lapsi saada soovitakse. Kui sellele varasemalt üldse tähelepanu pööratud ei ole, siis võib tulla suure ja kurva üllatusena, et rasedaks jääda ei olegi nii kerge, nagu arvati.