Mälestustekarbist
Ma ei võta magamistoa riiulil olevat mälestustekarpi viimasel ajal enam väga tihti kätte. Küll aga on minu jaoks on endiselt oluline, et see seal seisab. See annab tunnistust juhtunust ja olnust. Ma saan selle võtta, karbis olevaid asju vaadata ning seeläbi koos oma pojakesega olla.
Täna avasin ma selle taaskord, sest täna, viis aastat tagasi sündis minu esimene laps ja mina sündisin koos temaga. Ma sain emaks.
Saime mälestustekarbi haiglast, kui meie pojake suri. Neid karpe tehakse heategevusena inimeste poolt, kes tunnevad seost lapsekaotusvaluga – emad ja isad, kes on lapse kaotuse ise läbi elanud, nende lähedased või lihtsalt head inimesed, kes soovivad head teha ja lapse kaotanud peredele toeks olla. Minu arvates on see üks ütlemata armas algatus. See on märk kõrvalolijate hoolimisest.
See mõte, et ma teen karbi, mis antakse perele, kelle laps sureb. Ma saan panna sellesse karpi kogu oma armastuse ja head soovid. Ma olen ise sellel rajal käinud ja saan enda kätega valmistatud karbi kaudu olla toeks mõnele perele, kes sama peab läbi elama. Sellel on oma väärtus, see kannab endas sügavat tähendust. Selles on jõudu ja väge.