Lapse sünd ja surm ning teiste märkamised

Üks palju valu ja sisemist konflikti tekitanud teema lapse sünni ja minul koos sellega emaks saamise puhul olid õnnitlused. Lapse sünd peaks olema rõõmus sündmus. Aga kui laps sünnib palju enne õiget aega ja sureb või ta sünnib haigena ja sureb või ta sünnib surnult, siis on nii, et sündi ei tähistata. Sel juhul on surm suurem kui sünd, surm saab sünnist suuremat tähelepanu.

See võib kahetisi tundeid tekitada. Mäletan, et minu sees oli palju ebaõiglust. Et kui muidu soovitakse lapse sünni puhul õnne, siis minu lapse puhul seda teha ei julgetud. Mõistan, et oldi hirmul ja kardeti, aga ta ju ikkagi sündis. Ja mina sain emaks.

Olen väga tänulik neile inimestele, kes mind kuidagi meeles pidasid. Need inimesed on tunnistajaks minu poja olemasolule. Kaardid, mis siis sain, on mul senimaani alles, mälestustekarbis riiulil; need on osakesed minu poja mälestusest.

Olen mõelnud, et miks see teema mulle nii oluline on. Ja ma vist tean vastust. Kui laps sünnib ja sureb, siis ei jää temast palju mälestusi. Sel juhul on iga väiksemgi tähelepanek, tunnistus lapse olemasolust ema teadmisest ja mõtetest väljaspool just kui kulda väärt. See on tunnistus, et laps tõepoolest olemas oli.