IVF kui kinnisidee?

Kas IVF on olnud mu jaoks kinnisidee…? Mingil määral ja mingis mõttes küll.

Kui katsed tulevad järjest – ravi, siirdamine, ootamine, ebaõnnestumine, taastumine, jälle ravi, siirdamine, ootamine, ebaõnnestumine, taastumine ja nii mitu korda üksteise järel – siis pole imekspandav, et see kogu sinu elu enda alla haarab. Sellest saab osa sinust.

Ma olen kordi mõelnud ja unistanud, et käimasolev katse õnnestub, ma jään lapseootele ning saan emaks. Ja kui siis katse jälle ebaõnnestub, alustan kõigega otsast peale. See on nagu karusell, mis aina kiiremini ja kiiremini sind keerutab ja kust sul raske maha saada on.

Jah, ma tean, et ma ise otsustan oma elu üle, et kus käin, millega tegelen, kellega suhtlen. Jah, ma tean, et saan igal ajal öelda, et aitab, ma enam ei taha. Olen seda ka pärast ebaõnnestumisi öelnud, aga siis kõigest sellest taastumist ja mõneks ajaks enese väljalülitamist uuesti tahtma, tegutsema ning lootma hakanud.

Kui minu emaks saamise soov on nii tugev, on raske sellega võidelda. Ja miks ma peakski? Miks ma peaks oma unistusest loobuma?