Ma ei ole nii kaua regulaarselt jooksmas käia saanud. Eelmise aasta lõpus õnnestus mul pärast kurnavat viljatusravi protsessi positiivse rasedustestini jõuda. Oma varasemat ajalugu teades otsustasin kohe rahulikumalt võtma hakata. Esialgu käisin küll igapäevaselt jalutamas, aga ühel hetkel lõppes seegi. Ja siis, vaatamata kõigile pingutustele Loe edasi

Kui peaksin leina ja leinamist kuidagi kirjeldama, siis minu silmis on see nagu pime sügav urg. Sarnane metafoor on mul ka varem läbi käinud seoses IVF-i ebaõnnestunud katsetega. Oma esimest last leinates sai see kõnekujund minu jaoks täiesti uue dimensiooni, sügavuse ja tähenduse. Minu pisipoja Loe edasi

Eile päeval vaatasin ja kuulasin oma õpingute raames Jaan Aru loengut sellest, kuidas aju õpib. Aru ütles seal järgmiselt: „Aju on väga vinge masin, aga ta ei ole mõeldud selleks, et mingisuguseid fakte pähe ajada. Ajule jäävad kiiresti meelde näiteks asjad, mis on seotud mingi emotsiooniga Loe edasi

Kas IVF on olnud mu jaoks kinnisidee…? Mingil määral ja mingis mõttes küll. Kui katsed tulevad järjest – ravi, siirdamine, ootamine, ebaõnnestumine, taastumine, jälle ravi, siirdamine, ootamine, ebaõnnestumine, taastumine ja nii mitu korda üksteise järel – siis pole imekspandav, et see kogu sinu elu enda Loe edasi

Miks see sõbra poolt öeldud lause mulle nii palju meelehärmi valmistab? Kuidas ma saan mitte mõelda, kui mul ei ole võimalik mitte kunagi meditsiini sekkumiseta lapseootele jääda? Kuidas ma saan mitte mõelda, kui pean ravi ajal iga päev võtma teatud hulga tablette ja end kellaajaliselt Loe edasi

Väga tihti, liiga palju olen võrrelnud end teiste naistega, kes on kas rasedad või äsja emaks saanud. Mina versus nemad. Nemad jäävad rasedaks, mina ei jää. Nemad on võimelised rasedust lõpuni kandma, mina ei ole. Nemad sünnitavad õigel ajal terve lapse, mina mitte. Nemad saavad Loe edasi